Luule

Inimene on nagu täikoloonia
planeedi karvasel pinnal
sööb peanaha sisse sügavaid punaseid auke
planeet kratsib
verevaid kriime mööda kolpa ja kaela
kisub juukseid välja
kisub peanahka küüntega maha
ükski tõrje ei aita
koloonia vohab üha elujõulisemalt
koloonia ei hooli
et peanahk hakkab otsa saama
nad laskuvad mööda kukalt allapoole
nende isu üha kasvab
nad on juba hiiglaslikud
nad ei hooli
et juuksed on välja kukkunud
et käed, mis vahetpidamata
sügavad ja midagi harvendavad
on raugenud
mööda selga, mööda kõhtu, mööda jalgu,
ei hooli, et keha ei jaksa hästi midagi enam kanda
ei jaksa kaela püsti hoida
ei jaksa jalgu liigutada
süüa isegi enam ei taha
väsimus on peale tulnud
ja see kõik näeb kole välja
sorakil viimased karvad
ja punetav
suurte kraatritega
nahk